Plastitööstuse kiire areng on muutnud plasttooted meie igapäevaelus asendamatuks osaks. Plasttoodete laialdase kasutamise tõttu on plastijäätmed järk-järgult kogunenud, mis põhjustab keskkonnaprobleemide süvenemist.

Mikroplastid, mis võivad tekkida plasttoodete lagunemisest, pesemisest, kulumisest ja muudest protsessidest. Teadusringkond viib läbi põhjalikke uuringuid mikroplastide mõju kohta inimkehale.

2004. aastal avaldasid Thompson ja teised Ühendkuningriigi Plymouthi Ülikooli teadlased ajakirjas Science artikli, milles tutvustati esmakordselt mikroplasti mõistet ning uuriti plastjäätmete probleemi merevetes ja setetes.

Murettekitavalt leidsid teadlased mikroplastide jälgi mitte ainult inimverest, vaid isegi loodetest, embrüodest ja amniootilistest membraanidest, mis on põhjustanud laialdast muret ja muret.

Samuti on leitud, et inimkeha sööb nädalas 5 grammi mikroplasti, mis vastab pangakaardile. Christopher Zangmeisteri meeskond National Institute of Standards and Technology (NIST) viis läbi uuringu, et uurida mikroplastide allikaid ja vabanemist.

Uuringu tulemused näitasid, et triljonid plastnanoosakesed liitri vee kohta võisid tuvastada pärast 100 °C vee valamist tavalisesse tassi ja 20 minutit seisma laskmist. See tähendab, et 500 milliliitris kuuma kohvi või kuuma piimatee võib alla neelata umbes 500 miljardit plastnanoosakest.

Mikroplastid pärinevad erinevatest allikatest ja neid saab liigitada kahte peamist rühma:

Üks neist on maismaal asuvatest allikatest pärit mikroplastid, mida saab liigitada kahte peamist tüüpi.

Esiteks on olemas "esmased" mikroplastid, mida toodetakse tööstuslike vajaduste rahuldamiseks ja mida tavaliselt leidub kosmeetikas, hõõrdeainetes puhastusvahendites, nagu hambapasta ja koorivad kreemid, samuti tekstiilides ja kiudsetes rõivastes, mis juhitakse reoveepuhastusjaamade kaudu jõgedesse ja teistesse veekogudesse.

Teiseks on olemas "sekundaarsed" mikroplastid, mis pärinevad suuremahuliste plastjäätmete füüsikalistest, keemilistest ja bioloogilistest protsessidest ning moodustuvad plastosakestena pärast lõhestumist ja suuruse vähenemist ning mis võivad rannikult otse ookeani voolata või jõgede ja reoveetoruste kaudu ookeani siseneda.

Teiseks, mikroplastid ookeanist.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi (UNEP) aruandes rõhutatakse, et plastosakeste levik keskkonnas on üha laiemalt levinud ning plastosakeste olemasolu on võimalik tuvastada isegi merepõhjasettes 5000 meetri sügavusel. Need mikroplastid pärinevad peamiselt merekeskkonnast, sealhulgas maismaal asuvatest allikatest ookeanidesse imporditud mikroplastid ja ookeanides plastjäätmete järkjärgulise lagunemise tagajärjel tekkinud mikroplastid.

Lisaks on teadlased leidnud, et igapäevased söögikorrad võivad olla saastunud ka mikroplastidega, sealhulgas joogivee, kala, karpide, soola, puu- ja köögivilja, toorliha, suhkru ja piimatooted.